Iss(l)and, kui imeline...

Kingin Sulle kõige ümmargusema kivi
sellelt mustade pärilte rannalt –
üks käegakatsutav helmes
salapärase maa nähtamatust palvekeest.
Usun kindlalt, et selle kiviga on mänginud haldjad.

Ma ei tea, mis määris ära teiste maade tuule,
aga selle maa tuul on puhas –
see tuhandeaastase liustiku kristalne hingeõhk.
Ma ei tea, kes suudaks ravida
hiigelliustike ohtlikku tilkuvat nohu...

Palavik kurrulise maa habetunud palel
kuumab vastu paitavat kätt,
kroonilised köhakolded paeluvad võõraste imetlust.
On see põletav valu ja piin?
Või hoopis trollide ilutulestik?

Pikajuukselised karvaste kõrvadega hobused
ja mänguasjanäoga „laava-lambad“
on justkui täiesti iseenda omad –
ainult nii vabana saavad nad julgeda mind uudistada.
Küllap ka nemad on haldjate hoole all.

Jäämäe veealune tabamatu kogu
suurendab sinetava kristalli vapustamisvõimet.
Erutus vilksatavast vaalauimest ookeani voltide vahel
suureneb teadmisega, kui suur osa peitusemängijast nägemata jäi.
Sama tilluke killuke imelisest suurest
on ka see kivipärl
Sinu pihus.

S.K. 09.09.08

Pildid albumis: Irka loodusfotod