Mis tuu kül ollj…

Nii, TEHTUD! Võis ehk olla Erki esimene mõte pärast oma teose viimast esmaettekannet Eesti esinduslikemas kontserdikohas (peale Estonia kontserdisaali) – Tartu Ülikooli aulas.

Jah tõesti! Suur asi sai ära tehtud, tundsid vast kõik asja(osa)lised, kelle hulka loen ka väga paljusid kuulajad-pealtvaatajad. Nagu pärast on kirjutatud, siis täissaalidele tänapäeval koorimuusikat millegipärast eriti ei müü… Kuid kas see kõik nüüd ikka oligi niiväga koorimuusika? Igatahes üks mu kolleeg, kes kuulamas käis, väitis end nagu olnud ultramoodsal rock-kontserdil, kus peaesineja oli publiku poole pidevalt seljaga… Igatahes tänas ta mind südamest sellele kontserdile kutsumise eest ning päris kohe ka koori järgmiste etteastete järele.

Samas meie mainstream ajakirjandus „magas pea kogu selle asja jälle maha“, muutes kogu meie saavutuse jälle mõnusalt undergroundiks ja paras neile!

Niisiis. Mis ikkagi pani nii paljusid inimesi noil õhtutel kokku tulema ning meid saalidesse lisatoole hankima? Kas tõesti oli selleks vaid „üte seto tsura“ otsatu maailmavalu? Süütunne kontrolljoone taha jäetud Vedernika küla ja unustatud seto rahvakillu pärast? Saalis polnud ju ainult setod ja koori püsikuulajad-fännid, kuigi ka neid oli piisavalt… Ja piletid ei olnud seekord sugugi odavad.

Mis pani algselt Aivari Krimmist hangitud haruldase puskaripudeliga Erki poole minema ja „hullu juttu kõnõlõma“? Miks Erki korraga sellest jutust niivõrd „tuld võttis“, et talt küsitud mõne laulukese asemel terve oratooriumiga maha sai ning viitis lisaks veel palju aega sõnade otsimisele ja koostööle tõlkidega. Kirjutades “puuduvad” tekstid ise?

Kuidas me küll leppisime nii lihtsalt ja eriliselt nurisemata nootidesse tehtavate pidevate muudatuste ja täiendustega? See pakkus meile juba pigem lõbu või isegi hasarti, et mida siis nüüd veel… Rääkimata „noodivana“ Veiko pingutustest pidevalt nappima kippuvate nootide hulka vajalikul tasemel varus hoida.
Ja tublid käsitöö tegijad ja õmblejad, eesotsas Irka, Piia ja Gittaga, kes avasid ilmselt seto maailma-mudeliga pitside ja kleitide ning pluuside öise (sest päeval pole ju kellelgi aega?) masstootmise, et koori esinemisriietus valmiks tähtaegselt, iga laulja mõõtude kohane…

Millega küll tegelikult meelitati kaasesinejateks tõelised Eesti superstaarid Marko ja Liisi ning tublid bändipoisid-tüdrukud, valgustajad ja helitehnikud? Vaevalt, et ainult rahaga?

Seega, mis tuu kül ollj???

…

Igatahes Erki ja Aivar võivad nüüd kõikjal uhkusega öelda „exegi monumentum“ ning sama võib ka teha kogu Kalevi Kammerkoor, kes ilmselt ainsana Eestis olid võimelised kogu sellise Peko Esä niivõrd vahvalt ära tegema…

Igatahes rahvas nõuab järge, sest „om kõik viil iih“!

Peeter

Pildid albumis: Kilde "Peko Esä" Tartu kontserdilt (Veiko fotod)