Ühe esinemise lugu ehk kontsert Rootsi-Mihkli kirikus

30. septembri hommikul kogunes Kalevi Kammerkoor Rootsi-Mihkli kiriku ette. Laupäevase pannkoogihommiku alternatiivina ootasime publikut hooaja esimest kontserti kuulama.

Kontserdieelse õhtu veetmine kujunes hämmastavalt paljudel lauljatel sama skeemi kohaselt.
Telefoniliinides undas sarnane kaanon:
"Prooviks ikka hommikul veel liikumise kohta..."
"Tead, just avastasin rahvariidepluusilt pleki, ei tea, kas kuivab ära, kui nüüd pesen?"
"Võta see taruvaigu sprei kaasa, mul on ka hääl ära. Sall on kaelas, aga ei aita eriti, no on laatsaret."

Ja hakkaski peale. "Pilvi hajumas hommikutaevas", laulisime lavale kõndides. Päike kuulas tänulikult sõna ja piilus aknast sisse, kui hõiskasime "Koduküla, kodumaa", plaksutasime "Tagatuba" ja leelotasime "Tanja Tanjušast".

Paiguti heitsid kuulajad kahtlustavad pilke koori vasakule käele, kus kaks tooli ja hunnik gonge, kastanjette ja trumme valmis olid seatud. Arvata oli, et nood polnud sinna pelga silmailu jaoks sätitud. Ja õigesti arvasid need arvajad. Kontserdi lõpuks tulid maailma esiettekandele meie dirigendi rahvalauluseaded. Oti ja Jana ühendatud trummiansambel pani rütmi paika, valged rahvariidekäised kerkisid ja liikusid koos lauluga ning taaskord sai tõeks kunagisel Venemaareisil sõpruskoori poolt öeldud kommentaar – hea koor, hästi tantsite.

"Ma kui maasikas mäe-ella" lõõritasid sopranid ette. Aldi häälerühma haigevõitu kurk ei lugenud siin enam midagi, kui kuulajad rütmile instinktiivselt kaasa õõtsuma hakkasid. Lihtsalt ilus oli laulda.

Ja saigi otsa. Kallistused, klaver õigesse paika tagasi, aga kuhu me nüüd istuma läheme ning - teisipäeval proovis näeme....