Vaene rikas Moldova

Moldovasse eestlane niisama lihtsalt ei satu. See maa pole ei turismibüroode ahvatlusreis ega unistuste eksootiline puhkepaik. Pigem seisab Moldovasse jõudnul ees katsumus oludega kohaneda ning paratamatult meenuvad pildid sotsialismiaegsest Nõukogude Liidust. Ometi paelub seal miski, sest teisiti pole seletatav Kalevi Kammerkoori kontsertreis Chisnausse juba teist korda poolaasta jooksul.

Kutse sügisesel veinifestivalil osalemiseks tuli Eesti aukonsulilt Moldovas Igor Gontsharovilt ja tema abikaasalt Olgalt, kes on sealse valitsuskabineti liige ja rahvastikuminister. Olles vaimustuses sellest, et eestlased nõnda vahetult tutvustasid kevadisel reisil oma koorilaulu ning rahvuskultuuri, ei pidanud see fantastiline naine meid võõrustades paljuks oma ministeeriumi tagaõuel põlle ette panna ja šašlõkki vardasse ajada. Berliinis sündinud pereisa Igor (kelle isa oli sõjaväelane; Igorit kasvatasid seal eestlastest ema ja vanaema) rääkis tõelise estofiilina soravalt eesti keelt, kusjuures elamata ise päevagi Eestis. Nende tütar õpib hetkel Eestis.

Väidetavalt on Kalevi kammerkoor esimene Eesti kultuurikollektiiv, kes pärast Nõukogude Liidu lagunemist Moldovat on külastanud. Seekordses üritustekavas oli mitu esinemist: nii veinifestivali laval linna peaväljakul kui koorifestivali galakontserdil. Viimasel andsime lisatõuke koorimuusikaalaseks uuenduseks, kus sealne akadeemiline repertuaarivalik vastandus eestlaste rahvalauluseadeile ning tänapäevasele muusikale. Nimelt rõhutasid kohalikud muusikapedagoogid just enne meie ülesastumist oma kõnes akadeemilise muusika ainuõigsust. Kui aga esitusele tulid eestlaste liikumisega seatud rahvalaulud, kinkis saalitäis noori koorilauljaid meile rõkkavaid aplause. Üllatav, aga rahvalaul ja koorimuusika passivad kokku küll, tunnistasid koorijuhid hiljem.

Lisaks suurejoonelisele veinifestivalile valmistus Chisinau linn ka oma 570ndaks sünnipäevaks. Linn on valdavalt madal ja hallivõitu, samuti ei suuda äärelinnadeks kerkivad „Lasnamäed” jätta linnast kaasaegset muljet. Põhjuseks on muidugi eelkõige majanduslikud raskused. Kuid on ka mõningaid silmavitamiine – stiilseid ja moodsaid ehitisi. Sealne rahvas oli rõõmus ja lõbutsev. Lisapõhjuse andis selleks veinifestival, kus rahvamuusika ja tantsukavade saatel keskväljakul erinevaid veine mekiti ja nädalalõpul muretult pidutseti.

Argipäeval aga pingutavad Euroopa ühe vaesema riigi elanikud tõsiselt, et toime tulla. Kui toiduained on kolmandiku võrra odavamad meie hindadest, siis sõiduauto paaki täidavad nad sama kalli bensiiniga, elekter on veidi üle krooni ja gaasi kuupmeeter kolm krooni. Poes on hea orienteeruda, kroonid ja leud on peaaegu samas vääringus. Ka on arvestuse aluseks dollar ja euro – linna pikal peatänaval torkasid silma tihedalt üksteise kõrval asetsevad kümned valuutavahetuspunktid.

Ühetoaline korter Chisinaus maksab näiteks 10 000. Eurot muidugi. Kolmetoaline maksvat 40 000... Vastuolude ja üllatuste maa. Kohalikega vesteldes selgub, et paljud noored suunduvad elama-õppima välismaale. Tööpuudus on suur, sest kogu nõukogudeaegne tööstus on lammutatud. Välismaal töötavad ka paljud pereisad, kuna keskmine palk Moldovas on umbes 1500 leud. Mehed töötavad kodunt kaugel, et pere toita, lapsed koolitada ning haigeksjäämise korral operatsiooni nõudva tõve pärast mitte maja maha müüa. Maja juurde antakse riigi poolt 600 ruutmeetrit maad köögivilja kasvatuseks, lisaks 500 maisi ja 500 viinamarja jaoks. Praktiliselt kogu maa kasutatakse ära. Seda on parasjagu niipalju, et väiksemaid koduloomi pidada ja aastas tonn veini kääritada.

Pealinna antropoloogiamuuseumis nähtud tikandimustrid meenutasid paljuski Eesti peretütarde käsitööd – maailm on väike, väikerahvaste ajalugu on tihti sarnasem kui oskame arvata. Eks rahvariide kandmine on omamoodi meditatsioon juurte tunnetamiseks, nii oli see ka meile, kes me festivalipäevil linnapilti ilmestasime. Sümpaatne muuseumigiid oskas oma rahva pärandi meie ees nõnda lahti rullida, et ei jäänud kahtlustki – see rahvas tuleb sama rada, kus meiegi käime. Ainult aega on neile vaja. Pikisilmi oodatakse Euroopa Liitu pääsemist, olgu see või lootusrikas unistus. Sellest räägivad kõik, ka ülimaitsvate viinamarjade müüjad turul.

Mööda Moldovat ringi sõites on avarad viinamarjaistandused ja saagikoristus omaette vaatepilt. Samuti pruunikad kuivanud päevalilleväljad ja lõputud maisipõllud, laugjad orud ja mäed. Kohati näeb mööda vilksatavat pisut metsa, mida varasemalt oli riigi pindalast 80%, nüüd vaid 8%. Põhjuseks on Moldova metsade kullavara – tamm, pöök ja vaher. Kena saak, arvasid nõukogude majandusjuhid, ja lasid metsa maha raiuda.

Moldova rahvas on tuhandete aastate jooksul segunenud paljudest rahvastest. 15. sajandil valitsenud Moldaavia kuningas Stefan III, kes toretseb ka Moldova rahatähtedel, pidas väidetavalt 47 kaitselahingut ja võitis neist enamuse või koguni kõik. Iga lahingu mälestuseks lasi ta püstitada kiriku. Moldovas on ka mitmeid tegevkloostreid, Capriana mungakloostrit külastasime meiegi. Kloostris asuv Neitsi Maarja Uinumispüha Kirik on olnud pikka aega Moldova piiskopi residentsiks.

Külastasime kohaliku maanaise, eestlase Elma majapidamist, kes ise viisteist aastat tagasi Viljandi postkontoris töötades ühele ehitusel töötavale moldaavlasele silma jäi. Nüüd elab Elma umbes 30 km pealinnast, kasvatab kahte tütart ja kahetseb, et pole neile eesti keelt õpetanud ega koos nendega Eestis külas käinud. Hoovimajakeses peab ta aga kanu ja küülikuid, et perele liha omast käest võtta oleks. Ta hapendab soolvees arbuuse ja kostitab külalisi täidetud baklazhaanide ning paprikatega nagu tõeline moldaavlanna.

Kiikasime ka pealinnast välja: lisaks Capriana tegevkloostri külastusele esinesime Soroca linna sajanditehõngulises kindluses. Sõitsime läbi mustlaste linnaosa, kus kõrgusid majad kui häärberid, 3–4-kordsed, sammastega arhitektuuriimed! Peaaegu ükski neist pole valmis ehitatud, sest makse hakatakse koguma alles valmis majadelt.

Kogu reis oli kui ajarännak minevikku. Ööbimispaiga reformvoodid, taskurätisuurused käterätid, mida hotellist lahkudes kindlasti üle loetakse, külm vesi, mille võib soojaks võluda vaid hea läbisaamine hotelli katlakütjaga, kotletid ja keedetud nuudlid igahommikuseks söögiks – need on väikesed märgid sellest, mis meile enam igapäevane ei tundu.

Ennekõike aga jääb meelde sealse rahva lihtsus ja sõbralikkus, soojus ja siirus. Ja meiepoolne hingest tulev soov – et neil ikka hästi läheks!

Moldova otsib uusi turge

Just veinitööstus on moldovlaste lootus ja perspektiiv. Samas kiratseb riigi tähtsaim tööstusharu, kuna poliitilistel põhjustel on nende suurim partner Venemaa täielikult peatanud Moldova veinide ostmise. Euroturul on aga uustulnukana raske konkureerida.

Moldova juhtivad veinitööstused, näiteks Cricova, Ialoveni, Milestii Mici, Lion Gri, võidavad oma toodanguga rahvusvahelistel veinikonkurssidel kõrgeid auhindu, ent turgu napib. Näiteks Lion Gri veinitehase kõigile euronormidele vastavas tootmises valmivast toodangust eksporditi Venemaale 85%, nüüd on vaja kiiresti leida uusi partnereid.

Oma veinikelder on ka igal maamajal, kus tiksumas vein isiklikust viinamarjaistandusest, 500–1000 liitrit aastas. Poelettidel teiste riikide veine eriti pole, ent kümne leu eest saab juba joodavat, paremad kollektsioonveinid võivad aga ka 300-400 leud maksta.

Meile kujunes elamuseks Ialoveni veinitehase külastus, kus pudelitesse villitakse erinevaid Hereseid. Uudistasime ka rahvusvahelistel konkurssidel auhindu võitnud aastakäiguveine ega suutnud loobuda võimalusest veinimekkimise vahepeal keldri võlvide all ka laulda.

Terje Metsavas

(Pildid albumis: Irka, Erki, Kätlin, Paul, Veiko)