Kalevi Kammerkoori reis Horvaatiasse, mai 2003.

Lugejatele selgituseks!

Ärge seda juttu puhta kullana võtke. Tegemist on lõbusa seltskonnamänguga, mis osalistele kohustusi kaasa ei too, küll aga pärast oma ülesande täitmist kuhjaga naeru ja kohati ka pisaraid tõotab palgesse tuua.

Loo autor, kes iganes ta siis olema ei juhtu, kirjutab käimasoleva või mööda läinud sündmuse kohta just nii palju kui heaks arvab, jättes jutust välja kõik omadus- ja võimaluse korral muudki sõnad. Pidulistelt korjab ta seejärel vajalikud sõnad lünkadesse, olles kohustatud need kirjutama täpselt ütlemise järjekorras. Nii moodustubki kokku jutt, mille sarnast alljärgnevalt lugeda saab.

Idee autorlust pole võimalik tänapäevaste vahenditega tuvastada, seepärast on lubatud kõigil ise asja proovida, kartmata piraatluskahtlustuse ohvriks langeda.

Teeksin porgandliku kokkuvõtte reisist, millele me kõik minna ihkasime, mõni kallis aga maha pidi jääma.

Niisiis. Alustasime loomulikult väikesest Tallinnast. Et meid oli ilusalt palju, siis ainus võimalus koos püsida, oli seda teha ebamaises bussis, kahekordses ja nimega Limburg. Peale sooja rüselemist leidsid kõik koori- ja muud päikeselised liikmed endale koha, kaasaarvatud paid bussijuhid.

Me teadsime oma tugevat sihtpunkti, aga me ei teadnud lõpptulemust. Ja see oli hea.

Sõit läbi valju Läti, särava Leedu ja juba ette teada vaimustava Poola kulges ilma eriliste lõkendavate vahejuhtumiteta. Esimese sillerdava öö bussis pidasid kõik reisijad vastu, kaasaarvatud nautlev Ülle, kes tegelikult oli kahekesi. Viimane piisk Poolamaa räigesse karikasse oli piirivalvur – kohmetu ja lohisev, mistõttu ta meie bussis sültjat toitu nähes veelgi mõnusamaks muutus. Aga me elasime selle üle.

Vingel Tshehhimaal oli kõik lahe, äge ja haisev. Hakkas tekkima aim, et paistes tuleb see sõit pohmellis Horvaatiasse. Praha oma hullustunud vaadetega jättis igaühesse nutika mulje, seda enam, et õhtul sai taas halastamatut moodi süüa-juua.

Tshehhist edasi viis meie kelmikas tee sinisele Saksamaale keevalisse Regensburgi ja selle lähiümbrusse. Meid oli vastu võtmas sumisev sõprus, tõsi küll, vaid üks neist. Mingi hetk selgus, et ega neid palju rohkem polegi. Kavandatud ümmargust kontserti olime sunnitud ette kandma mesimagusas kotis ja vintskeid kuulajaid oli vähem kui meid. Aga hakkama saime. Ning kui välja arvata see, et 10-ne seltskond ühes karvases kodumajutuskohas saabumisõhtul sootuks toiduta jäi, läks see peatumine siiski lõhnavalt korda.

Edasi viis kuum sõit meid läbi kirgliku Austria ikka sensuaalse Zadari poole, kuid vahepealne olukord lootustandvates mägedes muutus õige lummavaks. Targad loodusvaated küll korvasid vahepealset head lumesadu, aga et aina ja aina õhutemperatuur toredamaks muutus, tahtis erksus ja rõõm tahaplaanile jääda. See vist põhjustaski kogu ülemise korruse rahva lahket olemist ja magamist.

Ühel hetkel sai siiski lumesadu otsa, ilm läks äraspidisemaks ja üldine meeleolu keerukujulisemaks. Unustasin mainimata, et tööd oli alustanud okkaline raadio Vaba Eesti, kus jutupuhujateks sumbuurne Raimo Kägu ja magus Erki. Uue eetriaja jooksul astus sügavast stuudiost läbi igasugu teravat rahvast, kuid punasteks siiski enamuse jaoks jäid Bernhard ja Bruno Bass oma valgete seksieri saadetega. Rohelist nõu toitumise vallas tuli Otilt ja kollase linnuvaatluse juures abistas roosa Eva-Deva Tibilind.

Horvaatiasse jõudsime, nagu enamjaolt igasse armsasse peatuspunkti, vahvalt õhtul. Koht, kus oma kaunid kompsud taas tubadesse tassisime kandis nime Krk. See oli põnev saar.

Mida edasi andeka Zadari poole, seda geniaalsemaks üleüldine meeleolu muutus ja rühkimine üle rumalate mägede ning paremalt akendest paistev seksikas vaade võttis enamuse bussiasukatest maitsvalt ohkama. Väikeseks vahepalaks sai mahlane liikumine mööda sulnit vett, sest ainult nii saime aega säästa Zadarisse jõudmisega ja see lihtsalt jäi kahe kuratliku saare moodi poolsaare vahele.

Siis saabus siestapeatus koletus Pagis ning me valgusime selle kubistliku linna pea rõlgetele tänavatele laiali. Kohalikud tibilikud söögikohad said karmi elamuse keset päeva korraga nii nõdra teenistuse sülle langemisest. Ka meie olime valelikult õnnelikud.

Zadarist 12 km väljas paigutati meid igati kuldsesse hotelli ja ennäe, samas ööbisid ka meie kivised rahvuskaaslased blondist Kaarli kirikust. Kas nende nohiklik teekond kulges üle kivide ja kändude või oli põhjus milleski muus
meelas, kuid nende imekaunites pilkudes ei olnud seda helerohelist ja sädet mis meil. Tõsi, oleksime võibolla pidanud oma päevitunud ülesannet rõõmsameelsemalt võtma, aga see meie uniseid meeli siis ei vaevanud, ega ka praegu.

Järgmine päev pidime minema õitsva zhürii ette. Eks kõigil oli oma mörisev pabin ja värin sees, kuid mingil lahustuvalt seletamatul põhjusel ja väga silmnähtavalt vahutas nii põlv kui käsi meie lapilisel dirigendil Erkil. Sügav kirglik kaastunne.

Oli kuidas oli, ära me laulsime ja järgmisesse tublisse vooru saime.

Teise päeva jõuka etteaste pidid ilmtingimata äpardama laisad aldid, aga me oleme selle neile juba ekstravagantselt andestanud. Kokkuvõttes saime ikkagi täitsa värvilise tulemuse. Edaspidi tuleb muidugi vaadata, mida teha
joobnud sopranitega. Neil vasekestel pole muidu väga viga, aga igaüks laulab oma mustrilise mätta otsast. Võibolla tuleks kasuks nad mõneks ajaks ühe mätta otsa kokku ajada.

Pikakoivaliste konkursitulemuste teadasaamise ajal oli meil oivaline lõpuks näha ka Kaarli koori ahjusooje nägusid, mis kaela pandud maalähedaste pudipõllede taustal pisut karvastuma olid hakanud. Nojah, eks nad olid muidugi kõrvust ropud, et meist eespool maandusid. Meid see ei häirinud. Olime oma musta saavutusega rahul, veel enam aga rahul vastupandamatult veedetud aja ja raseda puhkusega. Ja elagu kesköine sinisilmne Primitivistide etteaste valutus rannas.

Tagasitee kulges üleüldises pikantses meeleolus. Millegipärast oli ninakas Vello hakanud meditsiinilist koera otsima ja seni pole teada, kas ta selle ka leidis. Loodame. Krisse, karismaatiline, murdis kõigi suureks kurvastuseks jalaluu ja pidi enamuse hallitanud tagasiteest olema ussi-jalgne, aga sellele tänu pälvis ta kogu lõdva meespere tähelepanu.

Et see mürgine heietus nüüd juba mõjutatavalt pikale on veninud, tõmbaks vast ahned otsad kokku ja lisaks veel vaid nii palju, et kui kiuslikul bussil ei oleks keskkonnasõbraliku Järve Selveri juures vanaaegne bensiin otsa saanud, oleks Sakala parklas meist tõenäoliselt mitte enam ähvardav kammer- vaid seebine nutukoor saanud. Ja jumal tänatud, oleme kammerkoor edasi.

Ah jaa, sellel bussil puudus lõpmatu tagurpidi käik....

Pildid albumis: (Irka fotod)