Õpetlik lugu sellest, kuidas "Kalewi" Kammerkoor edukalt "Tuljaku" võistulaulmisel esines

Ükskord jälle juhtunud säärane lugu, et vaprate kalewlaste peakorterisse keset kommilõhnu saabus tähtis teade, et Tartu linnas suur võistulaulmine aset leiab, millest Eestimaa kanged pojad ja kaunid tütred, osalema oodatud on ja kus võitjaile mitmeid suuri auhindu ja rahalisi preemiaid, mida kodumaa poliitilised asjamehed kultuura ja keele arendamise fondist välja kantida ei suutvat, kohapeal ära jagatakse. Kuna rahaahnus igale endast lugupidavale laulumehele ja naisele tundmata ei ole, otsustasid kalewlased kõik nagu üks mees ja üks naine, kohale sõita ja konkureerivatele lauluseltsidele koht kätte näidata...

Ja nii see kõik algaski. Palavikuline ja närviline töö proovides, kus vahetpidamata kolme ettekantavat lugu lihviti, kurnas ja väsitas. Bassid ei olnud kunagi varem tundnud erilist vajadust viisipidamise järele, aga nüüd oli dirigent Erki otsustanud, et ka see häälerühm peab viisi pidama. Sealt saigi alguse see imelik põhimõte, et koori liikmed peavad ka laulda oskama. Ettekantavateks paladeks valiti "mingi vana lugu, mis ei tule praegu meelde" ja Tormise "Vastlad". Kohustuslik lugu pidi olema "Mullasse kirjutan read"...
Ühel laupäeva hommikul kogunesidki kohusetundlikumad lauljad juba kella viiest hommikul Narva mnt. "Mütsikeskuse" juurde. Väljasõit oli kokku lepitud kella 9 ks ja buss saabus viisakalt 5 minutit varem.

Buss oli valmistatud esialgselt Kasashtani kuumades steppides liiklemiseks ja seetõttu ei olnud soojendusüsteemi võimsus Eesti talve jaoks piisav. Õnneks oli meessoost ettenägelikel inimestel kaasas pisut külmarohtu ja naissoost ettenägelikel termosega teed-kohvi, ning juba 10 minuti pärast hakkasid bussi aknad ja Eva prillid uduseks minema. Sama võis öelda ka basside kohta.

Umbes poole tundi peale planeeritavat starti hakkas bussisolijatele tunduma, et buss seisab endiselt Narva mnt. ja ei liigu Tartu suunas. Kogenud lauljad suutsid välja selgitada ka põhjuse-nimelt oli puudu dirigent Erki, ilma kelleta ei sära kaunilt ühegi naislaulja häälekene. Pärast kiireid telefoniühendusi leiti dirigent siiski üles. Kus ta oli ei tea meist tänaseni keegi, kuid Liivi ta lõpuks kuskilt kohale tassis. Erki nägi värske välja, küllap oli hästi puhanud. See andis lootust...

Lõpuks hakkas buss liikuma ja suurest kohusetundest alustas basside häälerühm kohustusliku laulu lihvimist. Kuna meeste laul oli erakordselt kaunis ja kaasakiskuv, ühinesid bassidega ka teised häälerühmad. Kuna bassi partii on pea kõikides lauludes üks ilusamaid, oli ka seekord igale kooriliikmele auasjaks bassi partii kui soolohääle omandamine.

Laulame kõik kaasa:
Mullasse kirjutan read...Read mullast täis kivide vaeva, Mullasse kirjutan read, puuokstele üle taeva, lehti kord kokku veab tuul. Näen enda jälgede kadu, siis mu sõnad on lehiks puul, tähti kalmusse paitab sadu...

Ja siis see sügavasisuline südamlik refrään:

La-la-la-la-la-la-ala-laaa-lalalaalaaaaa-llllalalaaaa...

Kuna sõidu algus oli veninud, hakkasid joogid üsna kiiresti vähenema. Seepärast tehti Adaveres pissipeatus, kus sai ka väikese eine süüa. Ave sõi oma elu ilusama hamburgeri. Parasjagu oli aktuaalne hullulehmatõbi. Hamburgeri, supi ja prae kohta ütles müüja , et esiteks:nemad loomalihast ei tee enam mitte ahjukütetki ja loomaliha maitse saavutatakse toitudes spetsiaalsete lisandite ja saepuru abil. Ja teiseks, et need loomad kelle liha nemad kasutavad on kõik terved. Ja kolmandaks:haigete loomade liha on hästi läbi praetud. Ave jäi vastusega väga rahule. Ja ülejäänud maistega. Põhiline oli aga fakt, et värske konjak sai villitud nii Steni plaskusse kui ka sügavale lauljate sisemusse. Mullasse...Bassipartii omandamine jätkus ja selleks ajaks oli bussis juba väga soe..

Lõpuks hakkasid Tartu tornid paistma. Sõitsime siis sinna kohta, kus see jõukatsumine aset leidis-oli vist mingi koolimaja vä muu selline koht. Meile anti riietumiseks oma klassiruum ja tugevamad atleetvõimlejad ning rinnakamad daamid demonstreerisid uuemat aluspesumoodi seni kuni kõigil esinemiseks sobivad atribuudid seljas olid. Meeste ja naiste sääred vilkusid sellise hooga, et isegi minusugusel vanal mehel hakkas süda puperdama. Meestest oli keegi jälle kampsuniga vist...Aga see kõik ei olnud oluline, kuna tempo oli peal ja kes laulis, kes jõi häält lahti. Erki üritas kiiruga veel bassidele partiid selgeks õpetada, aga loobus õige pea. Bassid otsutasid Tormise laulu intonatsiooni parandamiseks veel ühe väikese napsi võtta...

Siis oli kiire lavaproov ja asutigi kuulama konkureerivaid koore. Kulutulena levis uudis, et üks koor on veel hullem kui meie- see andis jõudu. Lootus sureb viimasena...

Züriis istus igasugu nägusid ja muidugi see mees, kes selle Mullasse loo kirjutas. Nimi ei seisa mul kunagi meeles, aga seda saavad kõik nootide pealt vaadata. Igatahes ei olnud ta ei Uustulnd ega Valgre.

Siis tuligi meie kord lavale minna. õnneks olid selleks ajaks kohale jõudnud ka Ott ja Kaur, kes põlgasid bussisõidu ära, aga muidu on üsna vahvad poisid.

Käisime sutsti laval ära. Bassid laulsid jälle kuskil mingi noodi valesti. Kurat, et see Tartu ka nii lähedal on, ei jõudnud piisavalt kaua harjutada. Ise arvan, et süüdi võis olla kas Kaur, kes tuli eraldi autoga või mõni teise häälerühma esindaja, kes üritas oma nooti kätte saada, aga meie sooloosa oli selge ja siis ta valiski kuldse kesktee ja laulis täpselt sinna kahe noodi vahele. Elu koosnebki lõppude lõpuks kompromissidest. Selle peale haaras see Mullasse laulu autor energiliselt pliiatsi ja hakkas kirjutama sama pikka juttu kui see, mida mina siin kirjutan. See on ikka hea küll, et suutsime talle headmeelt valmistada, mõtle ise kui kõik laulaksid täpselt nii nagu noodis kirjas, siis ei oleks ju züriil üldse mitte midagi teha.

Igatahes kulges asi hooga ja Erkil läks ka vahepeal meelest ära, et kontserdi ajal peab seal ees vehkima, et siis jääb mulje, nagu koor laulaks vehkimise peale kuigi tegelikult on vastupidi, aga imet. Jättis Erki vehkimata ja tuligi kandev paus. Vahva. Pärast võeti veel intervjuud ja Erki rääkis umbes, et meil suured sponsorid ja varsti ostame kõik, kes vähegi laulda oskavad meile ja ülejäänud koorid võivad panni lakkuda. Kõva sõna.

Pärast edukat esinemist sõidutas buss meid kesklinna, kus suundusime Wilde keha kinnitama. Seal tellisid Airi ja Maili suured praed ja magustoidud ja väiksemat kasvu lauljad nagu Sten salati ja intelligendid nagu Erki ja Liivi kohvi. Wildes oli meid igatahes päris suur punt pika laua taga, et tekkis juba tahtmine sülti tellida ja kibe karjuda. Vallalise tüdrukud keeldusid kiirkorras abiellu astumast ja see plaan jäi katki. Kahjuks oli selleks ajaks Steni plasku juba üsna tühi.

Edasi suundus seltskond mingisse väiksemasse baari, kust aeg-ajalt salakuulajaid Ülikooli aulasse pidi saadetama, et zürii karmi aga õiglast otsust kuulda.

Viimaks sai aeg niikaugele, et aulas algas kontsert ja kuna enne kontserti veel tulemusi teada ei antud, kogunes suurem osa rahvast kontserti kuulama. Oi kus seal lauldi. Kohati isegi oli ilus ja harva isegi väga ilus. Kuna meie ja veel mõned normaalsed koorid ei põdenud eneseimetluslikku paatosmaanlikku ürgset sotsiaaloptimistlikku vormilt rahvuslikku esinemistungi, kestis kontsert ainult 2 tundi ja sai hakata auhindu vastu võtma.

Tuli meilegi sealt vist mingisugune koht. Kui mälu ei peta siis saime kolmanda koha luuserite kategoorias, mida omakorda jagasime kolme või nelja kooriga ja mõned tuhanded kroonid pappi, mille bassid olid nõus kohe ära jooma, aga ei antud millegipärast. Igatahes: au , kuulsus, naised (kellele mehed) ja muu säärane stuff oli kohe kindlustatud. Ja muidugi see žürii kommentaar: "Lauluoskuse puuduse kompenseerib täielik enesekindlus ja arvamus, et oskame laulda". Ju siis meie lavaline liikumine meeldis. Ja nii ongi õige.

Suhtumine peab olema, et tähtis pole mitte võit, vaid osavõtt. Ja rõõmustas muidugi teadmine, et Vanalinna Segakoor, kes teeb mitu korda rohkem proove, joomisest rääkimata sai kõva punnimise peale ka ainult kolmanda koha, kuigi kategooria oli vist vähe vingem kui meie oma. Seal anti mingeid punkte ka, aga ega punktid kõhtu täida.

Kui siis Ülikooli aulast välja saime, hakkas ilusat lund sadama, mis viitab asjaolule, et nimetatud üritus pidi toimuma talvisel ajal. Äkki oli veebruar 2001???

Vägev oli ka bussisõit tagasi. Kuna tüdrukud olid palju joonud, hakkasid mehed bussi tagosas laulma, et kultuurilise käitumisega neid korrale kutsuda. Kõlasid kaunid laulud Uno Loobi ja Kustas Kikerpuu repertuaarist. Stenil läks hääl lõpus ikka päris ära-ta oli endast Tuljaku võistulaulmisel kõik andnud. Läbi kähina suutsid lähemal istujad siiski kuulda:

"mullasse kirjutan read"...