Piiter

Reede, 29. aprill 2005

Kell 17.45 sadamas. Tugev päike. Ja nagu keegi ütleb – korjame viimaseid päikesekiiri endasse. Nii ka on. Kalle laseb kringlil ringi käia, Kristil on sünnipäev – kallistused, ülevus.
Laevas on nagu ikka - tants, kokteilid, tants, karaoke, inimmale laevatekil, klaverimängija, rahulik meri. Pisut ööd.

LaupÄev, 30. aprill 2005

Kiire passikontroll, naeratavad kontrolörid. Külm Piiter võtab meid vastu, näitab end pidurõivis – 1. maiks on kõik sätitud, labidatega naised kõnnivad tänaval, istutatakse lilli, plakatid – 60 aastat sõja lõpust. Tuttvalik kuidagi.

Väike proov ingerlaste Maria kirikus, hotelli majutus, tunnike linnapeal kohvijoomiseks ja kontsert. Publik on kohal - kaheksa inimest, siis kuus ja taas mõni tuleb. Kuulatab ja läheb. Mõni jääb.

Kell neli oleme Nevski prospektil asuvas rahvusrestoranis. Oleme oodatud - viiulimees, kitarrist ja mustlaseit puudutavad – milline duša õhkub salati, kuuma lihapiruka, kapsasupi ja böfstrooganovi juurde. Rääkimata viinast. Kaks tundi. Teises kultuuris.

Kell kaheksa õhtul seisame Neeva kaldal, ootame laeva. Vihma sajab, kangesti hall on kõik. Laeva aga ei tule – ja ei tulegi. Mitte enne üheksat. Ja kui tuleb, jääb kolmeks tunniks. Sõnnid pakuvad kiluvõileibu, kurki ja viint, sekka väikese eeskava. Tants, Billie Holiday. Täpselt kell 12 öösel palutakse laevast lahkuda – kusjuures tungivalt ja keda vaja, juhatatakse ka küünarnukist kinni hoides ukse poole. Kiire, kiire ja kohe selgub ka põhjus - teel hotelli satume Ristikäigule – alanud on õigeusklike lihavõttepüha. Paljud meid katavad pea ja ühinevad. Kirik, küünlad. Vaikus. Öös.

PühapÄev, 1. mai 2005

Kerge vihm, mõni soojakraad. Pärast hommikusööki põrutame Kroonlinna - Peterburist 37 km kaugusel asuvasse endisesse suletud sõjaväelinnakesse, kus Lydia Koidula elas 13 aastat. Sinna ta ka maeti kui ta 1886. aastal raskesse haigusesse suri.

Kerge seisak kollaseks võõbatud maja juures, kus poetess paar aastat elas (kokku elas ta Kroonlinnas viies kohas, kuid kaks neist on vaid teada) Ja kuna maestro Meister keeldub uskumast, et tema sugupuusse jookseb Papa Jannseni liin sisse, tehakse väike viin kõrvalmaja alt kauplusest – teisiti lihtsalt ei saaks, sest kroonlinlaste ehitusimed on meid hingepõhjani vapustanud.

Esiteks. No hakati Kroonlinna viiva maantee äärde silda ehitama. Suurt ja pikka. Et saaks vajaliku ehitise ruttu valmis, otsustati silda ehitama hakata mõlemalt poolt – siis saab keskelt kokku ja valmis. Ei ole teada, mis olekus brigaadid rügasid, kuid ühel päeval laksas brigadir vastu laupa – kurat, sillaotsad eri kõrgustel. Ja mitte vähe – vahe koguni kaks meetrit! 8. maailmaime pandi seisma ja nii ta seal seisabki.
Tõenäoliselt anti sellele samale brigadirile veel üks võimalus – mõni kilomeeter eemal alustati taas sillaehitusega. Robinal hakati pihta - pirakad betoonpostid taoti maasse, valati talad, pealtnäha tehti justkui kõik, et autod ruttu peale ja… Aga ühel hommikul seljatas saatus jälle väikese brigadiri – öösel vajund postid viltu, sild prantsatas kokku ja kaugelt vaadates on see justkui Stonehenge Kroonlinna moodi. Egas midagi. Jälle jäi sild saamata.

Ja muidugi meretunnel – alustati juba 70ndatel ja selle ajaga on mõndagi juba tehtud ka – näiteks kaevati pirakas auk, mis tänaseks on juba metsistunud ja poolenisti kinni kasvanud. Valmis peab tunnel olema 2007. aastal ja eks ta saab ka. Giid arvas küll nii!

Kroonlinna sisse sõites köidab turisti tähelepanu korsten – ots kangesti sakiline. Justkui murtud vahvel. Tehtud kord sõjaväeõppustel väike valearvestus – kõmmutati püsse (või oli see kuulipilduja?) ja ups – korsten jäi ette ja pool korstnat hetkega lännu! Ei hakand keegi enam parandama ka.

Aga üllatada muidugi osatakse! Näiteks paljudel majadel on uue värvikihi saanud vaid esimene korrus - kuna pärnaallee varjab kaugelt vaadates nagunii ülemised korrused, milleks raisata värvi?

Ja muidugi Kroonlinna nulli nägime ära – pärast 9. jaanuari üleujutust Pärnus ja Haapsalus teab iga imikki, et see peab kusagil olema. Kroonlinnas. Et igasugune üleujutuse arvestamine algab ühest raudpostist silla all – mõõdupuu näitas, et sel päeval oli vesi madalam kui tavaliselt. Peterburis muide on iga saja aasta tagant üleujutus olnud – 1724, 1824, 1924… Kui huvitab, loe lähemalt Puškini Vaskratsanikku.

Tagasiteel Peterburi – kontrollimata info kohaselt nägi Eva bussiaknast kaamelit! Ühe eramaja hoovis. Täisjõus. Külma trotsiv.

Linnas teeme veel ühe söögipeatuse ja sätime koduteele.

Piiriületusel tabab meid veel üks kontrast – sajameetrise vahega seisavad Vene ja Eesti trikoloorid. Vene lipp mäsleb ja on tuule tuuseldada, kange torm on väljas, jääb mulje. Eesti lipp on nii vait kui üldse olla saab – alandlikult ripneb posti küljes, milline tuulevaikus, jääb mulje. Mis tähendus sellel on ja kes on selle lipumängu taga, jääb avastamata. Prassai, kontrastidemaa!

Saabume Tallinna pool tundi enne südaööd. Hargneme. Õues on 5 soojakraadi.

Pildid albumis: (Irka fotod)