Kalevi kammerkoori laager Palmses ehk lugu sellest kuidas tuntud filmiguru Hans MM Puus muutus billiks

Oli kaunis reedeõhtu, kui filmikriitik Hans MM Puus jalutas mõttesse vajunult kodu poole. Mõtles ta nukralt eesti filmikunstist ja sellest, et täna õhtuks ei ole tal isegi õlleraha.

Hans jalutas parajasti mööda Mere puiesteed, kui äkki peatus ta kõrval kummide vilisedes ebamäärast värvi sopane auto. Autouksed paugatasid ja äkki leidis filmikriitik end olevat surutud peadpidi sügavale tolmusesse istmepolstrisse ja tundis, kuidas auto kohutava kiirusega kuhugi minema kihutas. Silmanurgast märkas Hans roolis istuvat hirmuäratavat, pikkade juustega hevimehe välimusega kaaki, kes pomises pahaselt: “Kuradi billi, peaaegu oleksin su raisa alla ajanud.

Kellega ta räägib? Kes on billi? vilksatas Hansul läbi pea, kuid kaua teda mõtiskleda ei lastud. Äkki suruti talle kusagilt tagantpoolt suule viinapudel ja sunniti ühe korraga lõpuni jooma. Hetkega vajus kõik udusesse pimedusse.

Järgmine, mida ta mäletama hakkas, oli see, kuidas teda veeti läbi langenud lehtede hunnikute edasi hämarasse öösse. Kõikjal ta ümber olid mingid imelikud inimesed, kes kandsid lõõmavaid tõrvikuid, seletasid midagi omavahel ja vedasid teda läbi pimeda maastiku kuhugi teadmatusse. “Klu-kluks klann”, mõtles Hansuke hirmunult, “ära lintsivad, oh õudust,” ja hakkas kiiresti karjuma: “ma pole neeger, olen valge, mulle meeldivad ainult valged!”

Kuradi neeger, ole vait,” kostis kusagilt tagantpoolt valusa müksu saatel.

“Neetud billi on end täitsa segi kamminud.”

Filmikriitik alistus saatusele ja komberdas edasi. Aeg-ajalt rahvasumm peatus, keegi rääkis midagi ja jälle liiguti edasi. Viimaks jõuti heledalt valgustatud hooneni ning kergendustundega liikus Hansuke togimise saatel sisse.

Edasisest õhtust on tal segased mälestused:

Kord konutas ta kusagil nurgas ja kuulas kuidas kolm karvast meest tekitasid mingisugust kakofoonilist müra, kord lükati teda siia ja sinna rütmiliselt tõmblevate kehade seas. Tasapisi hakkas ta taipama, et tema elu ei ole ohus ja teda peetakse kellekski billiks. Ainult karvased mehed muusikariistadega, kes nagu selgus, olid šotlased ja veel ka vennad, ajasid talle ikka pisut hirmu peale.

Viimaks jäi ümberringi kõik vaikseks ja Hansuke proovis tasapisi kusagile pikali heita. “Kas see koht on vaba?” küsis ta igaks juhuks pimedusse. Vastuseks kostis vaid vihast sisinat, “ei, kao, kus kurat” ja Hansuke põgenes taas hirmunult.

Öö veetis ta lamades lauajala ümber kerratõmbunult ja võideldes pealetükkivate õudusunenägudega, kus teda jälitasid karvased šotlased, kes tahtsid temast šašlõkki küpsetada.

Järgmine hommik ei tõotanud midagi head. Kui meie filmikriitik ärkas, oli maja juba täis askeldavaid inimesi, kes päevavalgel ei tundunudki enam nii kohutavatena. Üks üsna meeldiva olemisega tütarlaps ajas ta laua alt välja sõnadega: ”ruttu välja, billi, mis sa konutad seal, kohe hakkame laulma!” Hansuke juhatati jalul kõikudes suurde ruumi, kus kõik inimesed juba pikkades ridades istusid. Filmikriitiku kõht korises ja süda läikis koledasti. Õnneks ulatas eilsest meeldejäänud pikajuukseline tüüp pooliku viinapudeli sõnades: “billi, kuradi neeger, joo ja ürita olla pisut vähem väljasitutud õunamoosi nägu.”

Hansuke kulistas pudeli tühjaks ja ümbritsev vajus taas udusesse hämarusse. Aeg-ajalt viirastus talle, et ta on suures kirikus ja tema ümber lauldakse koraali. Ta üritas kaasa joriseda, kuid valus küünarnukihoop kusagilt kõrvalt sundis ta ruttu taas vaikima.

Hans MM Puus oli tuntud oma teravate sõnavõttudega kodumaise filmikunsti aadressil. Teda arvestati, teda kardeti ja tema kriitikat võeti väga tõsiselt. Ta oli kodumaine filmiguru.

Nüüd oli see enesest lugupidav haritlane ootamatult sattunud kummalisse olukorda. Ta ei teadnud, kus ta on, kes on need inimesed ja kuidas ta peaks käituma.

Kui ta taas teadvusele oli tulnud, istus tema ees toolil ikka seesama pikajuukseline tüüp, ainult et nüüd oli tal käes videokaamera ja ta filmis parajasti ärkavat filmiguru.

"Kus ma olen, kes teie olete?” söandas Hansuke pobiseda.

Tüüp hakkas naerma ja sõnas sõbralikult:” Joo vähem, billi. Oleme ikka alles Palmses ja kohe hakkame kogu kooriga filme vaatama.”

“Mis filme…”, ei saanud Hansuke enam midagi aru, “mis koor…”

Kuid pikajuukseline tüüp oli juba ühes kaameraga kadunud.

“Järsku on tegemist mingi andergraund üritusega ja ma lihtsalt unustasin, et pidin siin kommentaare jagama? Võib olla ka ⁄üriis osalema?“ hakkas Hansukese peas väike lootuskiir kumama.

Juba tungleski tuppa hulk inimesi, keegi väljaveninud kampsuniga habetunud tüüp ronis toolile püsti ja kuulutas esimese POOL-PIMEDATE FILMIFESTIVALI avatuks. “Ikkagi siis filmifestival, kuidas ma küll olen unustanud …,” jõudis Hansuke mõtelda, kui juba habetunud tüüp kuulutaski välja tema sõnavõtu.

Kohmetunult tõusis ta püsti, tema peas keerlesid mõtted: “millest rääkida, ma pole ju neid filme näinudki,” kuid samas lõi tärkas tema südames professionaalne trots ja ta hakkas kõnelema tuliselt kodumaise filmikunsti hetkeolukorrast. Saal kuulas teda hiirvaikselt ja kui ta lõpetas võidukalt hüüdes:

”Hurraa! Elagu POOL-PIMEDATE FILMIFESTIVAL,” vallandus tormiline aplaus.

Tuled kustusid ja helendavale ekraanile näidati järjest nelja lühifilmi.

Filmiguru vaatas ja oli hämmingus, tema silmadesse valgusid pisarad ja meeli erutasid üha uued küsimused: ”Kust on pärit need geniaalsed filmid? Millised suurepärased näitlejatööd, ootamatud süžeekäigud, originaalsus, vabadus, uudsus!“

Kui tuled taas süttisid, istus Hansuke täielikus hämmingus ega saanud sõnagi suust, kui tema juurde astus taas pikajuukseline hevimees.

“Tubli billi, sinustki võib veel asja saada, kui külm ära ei võta!” sõnas ta ja surus filmikriitiku suule taas pooliku viinapudeli.

Edasisest ei mäleta Hans MM Puus enam midagi.

Kui ta pühapäeva õhtul oma isiklikus voodis ärkas, tundus talle hetkeks, et ta on vaid näinud halba unenägu. Meenusid veel ähmased ja ebareaalsed pildid tantsusaalist, siis äkki uhkest kõrgete lagedega ruumist, kus tema seisab kõrvuti pikajuukselise hevimehega ja röögib täiest kõrist kummalisi sõnu: ”tsingi pringi vastalova…”

“Ei-ei, see oli unenägu,” otsustas ta ja komberdas tualettruumi.

Seal vaatas Hans MM Puus peeglisse ning tardus õuduses. Talle jõllitas vastu täiesti võõras pundunud nägu, kelle otsaette oli huulepulgaga kirjutatud NEEGER BILLI.