Las jääda ükski mets

2004. aasta oli laulu- ja tantsupeo aasta. Ja Euroopa Liitu astumise aasta. Neid kaht eripalgelist sündmust seob üks tänuväärne aktsioon – metsa istutamine. Tantsupidu kandis nime „Las jääda ükski mets” ning kõik laulu- ja tantsupeolised said võimaluse maikuu esimestel nädalatel minna metsa istutama, et kinkida Euroopa Liidule miljon uut puud.

Tänuväärt ettevõtmises osales loomulikult ka Kalevi Kammerkoor. Aktsioon toimus 11. mail. Sõit kesklinnast istutuspaika kestis üle tunni ning tundus, et sügavamale metsa enam minna ei anna. Meid võttis vastu Anija valla Vanametsa kinnistu omanik Aavo Kannike. Ilma pikema jututa jagati laiali töövahendid: ämbrid ja labidad; mehed said kanda kuuseistikud ning jalgsiteekond langile võis alata. Õnneks ei kestnud see palju üle kümne minuti. Kohale jõudes avanes hoogtööliste ees songitud maastik, millel hea tahtmise korral oli võimalik tuvastada vagusid. Plats oli üüratu ja ega keegi vist uskunud, et see on võimalik õhtuga täis istutada.

Ega meil ahhetada-ohhetada lastud. Ikka töövõtted käppa ja tööle. Labidad ja ämbrid pidid moodustama paarid. Ämbrisse asetati pakk (25 tk) neljaaastaseid kuusetaimi. Labidas tuli lüüa sügavale vakku (mitte päris harjale, pigem küljele) ning siis painutada selliselt, et kuusetaim mahuks labida ja augu teise serva vahele. Seejärel tuli labidas august välja tõmmata ning hoolega taim kinni tallata. Kahe taime vahe pidi jääma ca 2 meetrit ning jälgida tuli ka naabervagusid, et taimed ei satuks kõrvu.

Esimesed taimed said mulda erilise hoole ja armastusega. Kohe kahju oli jalgupidi taimel trampida, kuid töödejuhataja veenis, et nii just ongi hea, sest siis ei jää õhku juurte vahele, mis neid kuivatada võiks. Tuletan siinkohal meelde, et 2004. aasta kevad oli ütlemata kuiv ning päikeseline ning metsaistutajad, kel töötasid päeval, pidid seda tegema lõõskava päikese all. 11. mail oli aga päeval veidi sadanud, nii et meie taimedel olid ideaalilähedased istutustingimused. Ja muidugi ka istutajad. Metsaistutamine ei ole väga keeruline, kuid nõuab hoolikust.

Mõne tunniga oli lank taimi korralikult täis pikitud. Mõned pakitäied, mis ettevalmistatud langile ei mahtunud, said istutatud langi kõrvale. Kokku panid Kalevi Kammerkoori liikmete tublid käed mulda 1400 kuusetaime. Töö tehtud, löödi maasse tahvel kirjaga, et need kuused on istutanud Kalevi Kammerkoor. Tagasi bussi poole liiguti väsinult, ent õnnelikena. Suur oli istutajate üllatus, kui nägid metsaülema süüdatud lõket ning küpsetamist ootavaid vorste. Küll need vorstid maitsesid head! Vorstid söödud, söömisjäägid koristatud, lõke kustutatud ja vastastikused tänusõnad öeldud, kogunesime bussi. Ning siin ootas teine üllatus – tänukiri peaministrilt igale metsaistutajale.

Tallinna tagasi jõudsime pimedas. Kui enamik eestimaalasi sel suvel Eestimaa ilma ei nautinud, siis loodetavasti tegid seda kõik kevadel istutatud miljon puud. Järgmistel aastatel läheme kindlasti vaatama, kuidas meie kuused kasvavad ja kas nad ehk meie abistavat kätt ei vaja.