Mäetaguse laager

ehk
ÕNNELIK, ÕNNELIK, ÕNNELIK
ehk
Pulmalisi igat sorti
ehk
Jätke võtmed väljapoole

Ja nii me välja sõitsimegi. Tanel oli jälle kadunud, aga see-eest olid ülejäänud katsumuseks valmis.

Väljumine loomulikult hilines akadeemilise veerandtunni. Ja kui me pärast peatusi Kuusalus ja Purtses (Vello ostis suhkrut ja Liivi ostis viina) Mäetaguse koolimajja jõudsime, oli õhtusöök juba letil. Kuldsete kiharatega Valentina tõstis näljaste survaliste taldrikuile liudade viisi viinereid ja salateid. Pika teekonna lõpetuseks rõõmustas see kõikide silmi ja südameid.

Pärast rikkaliku ja toitva õhtusöögi hävitamist, asus kogu seltskond üksmeelselt manustama kaasavõetud joovastavaid vedelikke (siin kahjuks katkevad lõigu autori mälupildid kogu üritusest).

Õhtu jätkus filmiprogrammiga. Gala numbreid uuesti vaadates leiti nii mõnestki esinemisest huvitavaid nüansse, mida esmaesitlusel tähele ei pandud.

Järgmine hommik algas PANNKOOKIDEGA, millele toetudes oli eriti tugev tunne alustada proovi. (õlamassaaž pannkoogiturset eriti ei leevendanud) Rusked rasked kirsimarjad ja piimakarjad said esialgse viimistluse eraldi nais- ja meeskonnas. Ja pärast õnnelikku taasühinemist saabus hetk, mida Kalevi Kammerkooris polnud ammu kogetud: laulmine kvartettide kaupa. Nokturni esimene lehekülg sai tänu sellele ilmselt väga hästi selgeks.
* * *

Täisvars oli mitmel alal – nii laulmises kui tippspordis. See-eest pulmad möödusid rahulikult, olgugi et juba 25 aastat on koos oldud. Ahjaa, Tambet mängib praegu parmupilli. Reket läks pooleks ja töpa-õps Vello on millegipärast koos meiega bussi roninud. Läks vist kokaga tülli.
* * *

Mõned hetked on tõepoolest ajatud – piano kandis tühjas võimlas või õigem oleks öelda “paitas nagu allikavesi rändaja silmi”. Tambet mängis ja laulis jumaliku improvisatsiooniga. Väike viin oli ka tore siin. ϑ
Meelde jäid veel kontrastid – kalli remondiga koolimaja, Eesti kõige rikkam vald. Samas lähedal laiutab lausvaesus, kus isegi kohati ei ole korralikku tarbevett. Põhjuseks ˜60m sügavusel paiknevad kaevandused, mis laiutasid väidetavalt ka meie jalge all. Mäetaguse lähistel paiknevad ka Eesti kõige inimtühjemad metsa- ja rabamassiivid, mida kahjuks ei jõudnud seekord kaeda.
* * *

Kõik oli mattunud LUMME.
Ja Erki oli kaugel... Polnud kedagi, kes meie järele vaataks. Kooridel pidi see kombeks olema, et neid ei jäeta omapäi, sest see võib moraalile laastavalt mõjuda. Ja mitte ainult. Ka uksevõtmetele ja reketivartele.
* * *

Aga kui nüüd laupäeva õhtusse tagasi minna, siis saime ka ühe toreda kultuurielamuse. Meile esines pilli- ja laulumees. Tõmbas kaela riputatud suupilli, sõrmitses hingestatult kitarret ja kähistas rahvalike viisidega Ernst Enno't (küsis Jaanus, et kes see Enno on?). No ja meie siis laulsime ka Enno't. Ei olnud laulumees küla friik, oli Rakvere teatris näitleja. Tõsine itimees. Meil oli kontserdi teises pooles vastu panna Enno sõnadele “Tartu valgel ööl”.

Kui üldse kontserdist rääkida, siis läks täitsa hästi, ükski lugu seisma ei jäänud. Baritonidel/bassidel olla ühes laulus küll kolmas lehekülg peaaegu täiega vahele jäänud, aga teised häälerühmad kompenseerisid seda oma partiide veelgi enesekindlama esitusega. Kontserdi ajaks oli meie dirigent Hirvo omandanud ka Kalevi Kammerkoori edu valemi - et laulu sõnum publikule täielikult kohale jõuaks, tuleb mõningaid fraase lihtsalt erinevate häälerühmadega kaasa laulda.

Nii saidki kõik 7 kuulajat õnnelikult teada, et “torn mõtteis seisab torniga” ja et “eemal, meie akna kohal, valendab üks söödike”.

Päris ilusaid muusikalisi hetki oli muidugi ka. Kus täpselt, ei mäleta. Aga oli. Kontserdi lõpetuseks esitasime mõned Laulupeo-laulud. Ja kutsusime ka saalist abiväge lisaks. Tore oli!
* * *

Tekkis ka idee võtta tööle mõned koori toetavad inimesed – nagu massöör. Ja logopeed. Ja tundub, et doktoritele on ka paremaid töö- ja palgatingimusi pakutud, sest sedapuhku polnud kuulsat paari meie vaimseid ja füüsilisi vaevusi leevendamas. Kas tõesti naapurit Suomesta on oma värbajad meie ridadesse saatnud? (ikkagi 70 000.- krooni palka kuus)!

Proovis selgus ka kurb tõsiasi, et Kalevi Kammerkoor ei anna üldse aru, mida ja kuidas nad laulavad – terVITUS....

Edaspidi me seda viga enam ei tee. Ja emakeele päeval kostub lavalt kindlasti puhas ja ühemõtteline kaunis mitmehäälne koorilaul. Ter.... (ning arusaamatu pomin).
* * *

Pulmast veel. Pruut nuttis rukkivihkude peale. Selle peale nutsid ka pooled meie naised. Öösel toimus pulmaliste poolt Janika-rööv.

Pildid albumis: Mäetaguse laager Hirvo Survaga (13.-15. veebr.) (Sirje fotod)