Jalgpallimatš

11. juunil 2005 toimus Paluperes Kalevi Kammerkoori presidendi suveresidentsis südikas jalgpallimatš. Meeskonnad komplekteeriti tavalisel hierarhilisel meetodil – koorijuht Erki määras kaptenid, kes omakorda värbasid oma tiimi mängijad. Karm kohtunik Kusti (hmm, hiljem oli nagu kohtunik karm Veljo…) tegi palluritele selgeks mängureeglid, millest vahel ka kinni peet,i ja platsi piirid, millest üldiselt kinni ei peetud ning raevukas mäng läks lahti. Esitus oli väga sisukas: joosti, löödi palli… Iga vastaste eksimus sai kiire karistuse. Vesipiipu popsiv publik jälgis mängu suure rahuga.

Kõvem meeskond, kuhu kuulusid Vello, Helen (Klaver), Elo, Erki, Sirje, Valmar, Kulno ja kapten Anneli sai kerge võidu – esimesed kaks punkti tulid juba esimesel poolajal, järgnevad otsustavad i-le täpi panevad punktid teisel poolajal. Rünnati julgelt ja kõik väravavõimalused realiseeriti. Tabamused päädisid muljetavaldava rõõmujoovastusega. Meeskonnal oli vabatahtlik väravavaht Sirje, kelle innovatiivseks pallitõrjerelvaks oli kõrgehäälne „appi" hüüd. Tiimis valitses üksteist toetav ja ergutav õhkkond. Võitjate üks ja ühine eesmärk oli VÕIT.

Kaotajate võistkonda esindasid Eva, Aivar, Helen (Tants), Tambet, Kristi, Ott, Janika ja silmnähtavalt jalgpallikauge kapten Marke. Kaotajate võistkonnas ründasid sportlased omasid ja rabasid enda tiimikaaslastelt palli ära tunduvalt tarmukamalt kui võitjad. Esinesid tõsised kommunikatsiooniprobleemid.

Aga vaatamata sellele said nemadki mingi ime läbi oma jala valgeks – löödi kaks juhuslikku väravat.
Alati ei pea ju võitma sport, vahel lihtsalt võidavad tugevamad! 4:2!

Mitteerapooletu reporter A

Pildid albumis (Irka fotod)